Filmi autoris on lapsepõlvest peale tekitanud ärevust ja abitust ema luupainajad, mille taga on kogemused Stalini sunnitöö laagritest. Pilthaaval mälestusi kogudes leiab autor tee oma ema painajalike unenägude mõistmiseks. Film näitab, kuidas totalitaarse režiimi tingimustes saavad naistest ja lastest süsteemi varjatud viha ja kättemaksu ohvrid. Sellise ühiskonna mehhanismid muudavad kogukonna sotsiaalpsühholoogilist atmosfääri, kus inimesed küll püüavad oma lähedasi kaitsta, aga selleks, et ise ellu jääda, pööravad teiste kannatusi nähes pea kõrvale. Perekondade lõhkumist ja kodude hävitamist õigustatakse riiklikul tasandil. Tõe rääkimine on karistatav. Väljarääkimata lood ja vaikimine on jätnud jälje järgmisele põlvkonnale. Ainus viis sellest vabaneda on rääkida neid lugusid.