„Kultuuri – ja loovtegevused kogukonna sidususe suurendamiseks“
Korraldaja: MTÜ Taagepera Külaselts
Toimumise aeg: 05.01.2026 – 31.03.2026
Esimene õpituba / Eesti filmide õhtu kujunes oodatust erilisemaks, sest ürituse alguses esines külas ulatuslik elektrikatkestus. Esimese filmi Uus raha ajal puudus ühel liinil elekter, mis oli juba eelmisel päeval korduvalt tõrkeid tekitanud. Rikke kohta anti Elektririketele varakult teada, kuid katkestuse kõrvaldamise tavapärane aeg on kuni kolm tundi ning ka seekord kulus kogu aeg ära. Kahe päeva jooksul käidi riket kontrollimas kokku neli korda, enne kui selgus, et alajaamas oli kaitse läbi põlenud ja vajas väljavahetamist. Vahetus teostati esimese filmi lõpu ajal.
Kuna elekter puudus, tuli esimene film näidata generaatori abil. See lõi üritusele ootamatu, kuid meeldejääva atmosfääri — harva tuleb tänapäeval kinoelamust nautida generaatori toel. Elektrikatkestus mõjutas ka osalejate kohaletulekut, sest paljudel olid kodud pimedad ja info liikumine seetõttu häiritud. Sellest hoolimata täitus prognoositud osalejate arv ning huvi mõlema filmi vastu oli suur.
Teiseks filmiks oli Täiuslik võõras, mis pakkus sihtgrupile põnevust ja aruteluainet. Ka Täiuslik võõras osutus väga õpetlikuks ning tekitas elavat tagasisidet. Kokkuvõttes võib üritust pidada õnnestunuks: tehnilistest väljakutsetest hoolimata said osalejad väärt filmielamuse ning ürituse eesmärk — pakkuda kogukonnale kultuurset ja harivat õhtut — sai täidetud.
Teine õpituba toimus Tõrva külje all Pokardi Manoris/ N&K Invest OÜ. Osalejate transport sinna ja tagasi oli korraldatud tellitud bussiga, mis oli projekti tegevustesse planeeritud. Õhtu kujunes mitmekülgseks, sisukaks ja õdusaks, sest kogu mõisahoone oli sel korral ainult meie kasutuses.
Õhtu algas maja tutvustusega. Allkorrusel asuvad saun, bassein ja rikkaliku valikuga treeningseadmed. Kahel ülemisel korrusel paiknevad omaniku poolt kaunilt sisustatud sviidid, mis pakkusid osalejatele palju avastamisrõõmu. Majaekskursioonile järgnes lauakatmise õpituba. Arutelude käigus selgus, et iga osaleja sai uusi teadmisi ja tähelepanekuid. Ühel hetkel märkasime isegi teenindaja väikest apsu ning juhtisime sellele tähelepanu — teenindaja tunnistas viga ja tänas tähelepanelikkuse eest.
Praktilise osa käigus said osalejad köögis jao kaupa valmistada sinimerekarbi suppi, mis oli mõeldud õhtusöögi esimeseks käiguks. Pokardi Manori köögi ees asub avatud saal, kus saab mugavalt toimetada ka suurem seltskond. Meie grupist olid seda suppi varem maitsnud vaid neli inimest, mistõttu tekkis kokale töö käigus palju küsimusi ning arutelu oli elav ja hariv. Pearoa ja lisandid valmistas kokapreili ise, kuid magustoidu — toorjuustukoogi — serveerimise ja kaunistamise said osalejad teha tema juhendamisel.
Õhtu Pokardi Manoris oli väga õpetlik ja pakkus uusi teadmisi nii toiduvalmistamisest, kaunistamisest kui ka lauakatmisest. Samuti oli ühiselt veedetud aeg oluline suhtlemiseks ja kogukonnatunde
tugevdamiseks. Üritus täitis oma eesmärgi pakkuda sihtgrupile harivat, praktilist ja meeldivat kogemust.
Kolmas õpituba toimus Taageperas kohvik „Ohaka“ ruumides ning selleks oli akrüülivalamise töötuba. Tegemist oli väga inspireeriva ja emotsionaalselt rikastava hommikupoolikuga, mis pakkus osalejatele loovust, eneseväljendust ja positiivseid elamusi. Töötuba juhendas Ülle Puu koos abilise Moonikaga, kes lõid oma sooja, rõõmsameelse ja toetava olekuga väga mõnusa õhkkonna.
Osalejad said juhendajatelt kiita — meid kirjeldati kui tähelepanelikke, töötahtelisi ja loovaid õpilasi. Valminud teosed olid tõeliselt kaunid ning iga pilt kujunes omanäoliseks. Akrüülivalamise tehnika ettearvamatus ja värvide omavaheline mäng pakkusid osalejatele palju üllatusi ning rõõmu. Paljud märkisid, et ei oleks osanud arvata, et nende enda käte all võib sündida nii kaunis kunstiteos.
Töötoas osales viisteist inimest, kelle seas oli ka neli meest. Nende jaoks oli kogemus eriti eriline — nad väljendasid suurt rahulolu ja uhkust oma valminud maalide üle. Meeste huvi jätkukursuse vastu oli nii tugev, et seda rõhutati ka järgmisel päeval toimunud külaseltsi koosolekul.
Osalejate soovil tekkis mõte korraldada sügisel jätkukursus mõne uue tehnikaga. See näitab, et töötuba oli sihtgrupile väga nauditav ja innustav ning täitis oma eesmärgi pakkuda loovat, harivat ja ühendavat kogemust.
Meie projekti neljas tegevus oli TEMUFI teatri külastus, kus vaatasime etendust „Ma armastasin sakslast“. Üllatuslikult polnud keegi meie seltskonnast varem TEMUFI teatris käinud, mistõttu oli elevus juba eos suur. Projekti raames oli korraldatud transport Viljandisse ja tagasi, mis tegi osalemise kõigile mugavaks. Kohale jõudes ootas meid meeldiv üllatus – teater tähistas sünnipäeva ning pakkus kõigile külastajatele pokaali vahukat. Selline vastuvõtt polnud sugugi tavapärane ja lisas õhtule piduliku ning sooja meeleolu.
Elmo Nüganeni dramatiseering ja Peep Maasiku lavastus tõid lavale loo, mis käsitleb inimese sisemisi heitlusi, südametunnistuse häält ja igatsust. Kuigi tegevus toimub Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal, on tegelaste dilemmad ajatud ning kõnetavad ka tänapäeva vaatajat. Etendus pakkus tugevat kultuurielamust ning võimalust kaasa elada teatri pidupäevale.
Tagasiteel arutlesime bussis nähtud etenduse üle. Kõigile meeldis nii lavastus kui ka teatrihoone ise, ehkki mõnele vanemaealisele pakkus „taevatrepist“ ülesminek veidi väljakutset. Vestlused viisid meid tolle ajastu elukorralduse juurde, arutasime mõisteid „korporatsioon“ ja „arenemine“. Tõdesime, et arenesime ka ise – nii tänu etendusele kui kogu projektile.
Kogu projekt tervikuna on elavdanud kogukonnainimeste suhtlemist, hoidnud aktiivset eluviisi ning pakkunud rõõmu ja elulusti. See on olnud vaimset tervist toetav ja ühendav kogemus.
